Arnold Meri (eluaastad 1. juuli 1919 Tallinn – 27. märts 2009 Tallinn) oli eestlasest II maailmasõja Nõukogude Liidu kangelane. 2000. aastatel süüdistati teda ajakirjanduses ja ka anti kohtu alla süüdistatuna genotsiidis (1949. aasta küüditamine Hiiumaal) eestlaste vastu.

Lapsepõlv ja karjääri algus

Arnold Meri isa oli eestlane Konstantin Meri ning ema Peterburi saksa kaupmehe tütar Olga Danndorff[2]. 1926. aastal emigreerus Meri perekond isa Konstantin Meri, kes oli «Kominterni eluaegne toetaja»[3]Jugoslaaviasse, kus asusid Nõukogude Venemaalt pärast Vene kodusõda lahkunud ning organiseerunud valgekaartlaste keskus. Arnoldi isa Konstantin töötas Jugoslaavias kokana ja ema majateenijana. ettevõtmisel Eestist

Jugoslaavias ristiti Arnold vene õigeusu kommete kohaselt ning ta sai uue õigeuskliku nime Adrian, lõpetas vene algkooli Skopjes ning 1938. aastal vene-serbia gümnaasiumi Belgradis[4]. Pärast gümnaasiumi lõpetamist saabus A. Meri pere tagasi Eestisse ning Arnold asus tööle F. Krulli masinatehasesse treiali õpilasena, varsti aga kutsuti teda aega teenima Eesti sõjaväkke auto-tanki rügementi. 1940. aasta juulis valiti ta Tallinna komsomoliorganisatsiooni linnakomitee koosseisu. ELKNÜ Keskkomitee ülesandel juhtis sõdurite bürood, mille ülesanne oli luua komsomoliorganisatsioonid sõjaväeosades. Pärast Eesti Kaitseväe likvideerimist ning väeosade liitmist Punaarmeega saadeti Arnold Meri 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 415. sidepataljoni õpperoodu politruki asetäitjaks.

Tegevus Teise maailmasõja ajal

Teise maailmasõja alguses taganes Meri koos laskurkorpuse väeosadega Porhovi piirkonda, kus kaitselahingutes sai Porhovi lähedal lahingus neli korda haavata, kuid jätkas kaitse organiseerimist. Selle eest sai ta Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse, mis omistati talle NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 15. augustil 1941. 1948 sai Meri Lenini ordeni. Tõenäoliselt on tema kangelaslugu aga fiktsioon, mis oli tingitud sellest, et tegelik kangelane ei olnud ideoloogiliselt nii sobiv.[5]

Variatsioonid autasustamise teemal

     
  1. Mitme tunnistaja sõnul omistati sõja päevil Nõukogude Liidu kangelase tiitel pahatihti pigem lähtudes poliitiliselt laitmatust taustast kui tegelikest sangaritegudest. Arnold Meri oli esimene eestlane, kes sai Punaarmee Eesti laskurkorpuse võitlejana Liidu kangelase nimetuse väeosa staabi kaitselahingu juhtimise eest 17. juulil 1941. Meri osales küll lahingus ja sai neli korda haavata, aga tegelikult juhtis lahingut Arnold Isotamm. Pärast sõja lõppu pihtis Isotamm oma kolleegidele, et talle oldi juba valmis medalit rinda panema, kui selgus, et ta oli enne sõda Eesti kaitseväe ohvitser. Orden ja kangelase aunimetus anti hoopis väeüksuse komsorgile Arnold Merile[6];
    2.  
  2. Tegelikult juhtis kaitselahingut kapten Georg Loog, kuid endise Eesti Vabariigi ohvitserina ja parteituna ta ei kõlvanud kangelaseks[7].

Tegevus pärast Teist maailmasõda

Pärast Teist maailmasõda kuulus Meri ELKNÜ Keskkomitee esimese sekretärina Eesti NSV SiseministeeriumiHävituspataljonide keskstaapi koos tuntud kommunistide Nikolai Karotamme, Aleksander ­Resevi, Boris KummiArnold Veimeriga.[8] ja

Arnold Meri oli 1949. aastal EK(b)P Keskkomitee liige (1948–1950), ÜLKNÜ Keskkomitee liige ja ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär (1945–1949).

1951. aasta detsembris parteisiseste repressioonide käigus[9] jäeti ilma sõjaväelistest autasudest ning NL kangelase tähest ning ennetades järgnevat vahistamist lahkus Mägi-Altaisse, kus töötas kuni rehabiliteerimiseni 1956. aastal.

Meri lõpetas 1959 NLKP KK Kõrgema Parteikooli ning alates 1961. aastast oli Eesti NSV haridusministri asetäitja. Ta oli NSVL Ülemnõukogu teise koosseisu liige.

Kriminaalasi

Arnold Meri koos Johan Bäckmaniga

1995. aastal algatati kriminaalasi Eestis toimunud küüditamiste uurimiseks. 2007. aasta augustis jõudis kohtusse kriminaalasi, milles Arnold Meri süüdistatakse genotsiidis. Süüdistuse järgi osales ta 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamisel Hiiumaal ning juhtis ja kontrollis küüditamise läbiviimist.

Kohtuprotsess Arnold Meri üle algas 20. mail 2008 Kärdlas. Meri ise ennast protsessil süüdi ei tunnistanud.

Autasud ja aunimetused